Metsatöötajate ametiühing: metsanduse tuleviku üle vaieldes ei tohi unustada töötajat

Metsamajanduse debatti ei peaks suhtuma kui tööstusettevõtete ja keskkonnakaitsjate igipõlisesse vastasseisu, vaid hoidma fookust kompromissil, sest suure osa Eesti elanike sissetulek sõltub otseselt selle debati tulemusest, kirjutab metsatöötajate ametiühingu juhatuse liige Rein Rosenberg.

Metsanduse arengukava (MAK) on saanud meedias palju kajastust, kus vastandatakse looduskaitset ja metsatööstust. Õhtuleht on viimase nädala jooksul seda kaks korda teinud, öeldes otse välja, et arengukavaga otsustatakse emma-kumma poole võit. Kohati tundub, et poliitikud on justkui juhuslikult kistud vastasseisu keskele ja üritavad nüüd enne valimisi teha otsuse, mis ärritaks võimalikult väheseid valijaid.

Kogu vaidluse käigus on aga unustatud kolmas osapool ehk töötajad. Inimesed, kelle leibkonna sissetulek sõltub otseselt metsandusest ja kes peavad vastavalt MAK-i tulemusele otsustama, kas nende töökoht tulevikus Eestis säilib või peaks vaatama Põhjanaabrite suunas.

Kurbnaljakal kombel juhib MAKi arutelu ning on suurim raiemahtude vähendamise (ning seeläbi töökohtade kaotamise) eestvedaja sotsiaaldemokraatide minister Madis Kallas. Kui mujal maailmas saavad ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid reeglina hästi läbi ning sotsiaaldemokraadid seisavadki eeskätt töötajate ja töökohtade eest, siis meil pole Madis Kallas veel ametiühingute arvamust MAK-i teemal küsinud. Ametiühingute esindaja oli küll MAKi pikka protsessi kaasatud, ent lõplike valikute juures töötajate arvamus oluline ei olnud. 

Sektoris reaalselt töötavate inimeste eiramine on viinud reaalsusest kaugel olevate narratiivide levimiseni. Heaks näiteks on naerma ajav hüpotees, et raiemahud ja metsasektori töökohad ei ole omavahel seotud. Tegelikkuses saab talupojamõistusega läbi murda võrrandist, kui sisendit piirata, siis väheneb ka tootmine ning kui tootmine väheneb, siis algab koondamine. Seda eriti ajal, mis sisendit mõjutab Ukraina sõja tõttu kogu Euroopas muutunud majandusolukord ja suurenenud ebakindlus. Väljaspool tõmbekeskusi elavatel inimestel, kelle hulka lõviosa metsa- ja puidusektori töötajad kuuluvad, on ralliva inflatsiooni tingimustes aina keerulisem toime tulla ning stabiilne töökoht on maaelu säilimise alus. Jah loodusturism on väga oluline, kuid töökohtade hulga mõttes siiski marginaalne. Marjade ja seente korjamine annab meile hea emotsiooni, kuid sissetuleku mõttes on see olematu.

Sisendkulude tõusu tagajärgede otsimiseks piisab pilgust Ida-Virumaale, kus 150 inimesele tööd andnud Repo Vabrikud sulges uksed. Põhjuseks seesama elektri, gaasi ja puidu hinnatõus. Tallinnale poleks ehk 150 koondatud inimest suur number, aga Lüganuse vallavanema sõnul võib see nende piirkonnale kaasa tuua sotsiaalprobleeme ja väljarännet.

Metsa- ja puidutööstus annab tööd otseselt ligi 29 200 inimesele. Kui me lisame juurde kaudsed töökohad, siis 58 200 inimesele. Suur osa nendest töökohtadest asub sarnaselt Lüganusele väljaspool tõmbekeskusi - valdades, kus tööd on niigi keeruline leida ja suuremad koondamised mõjutavad koheselt leibkondade otsuseid.

Lisaks töökohtade kaole toob raiemahtude järsk vähendamine kaasa selle, et lõikame Eestis ära võimaluse puidutööstust arendada ja investeerida. Ilma stabiilse ja piisava tooraineta ei ole seda lihtsalt võimalik teha. Vaevalt et me tahame sellist Eestit, kus puidust tooted on nii eksklusiivsed, et tavainimesed seda endale lubada ei saa.